Elleni haud ja Sugarloaf

Neli päeva pärast kohalejõudmist jõudsin lõpuks telefoninumbri ja pangakonto hankimiseni. Jalutasime Irenega mööda Newcastle'i äärelinna Toronto keskust ringi pangakontorit ja Telstra poodi otsides, kui ta kingapoest möödudes orantse sandaalilaadseid kingi nägi. Muidugi lõppes asi nende ostmisega :)

Pärast tähtsaid asjaajamisi sõitsime lähedalasuva mäe Sugarloafi otsa vaadet vaatama. Teel nägin metsas veidraid moodustisi, mis nägid välja nagu oleks keegi lillepoti pulga otsa asetanud.  Tuli välja, et tegu on liiliaga, mida Irene Rock Lily'ks kutsub. Mäe otsas oli jube vahva vaade Newcastle'ile ja muule ümbrusele.

Click to enlarge

 Siin puhkab minu vanatädi Ellen abikaasa Janosi kõrval

 Liiliad postide otsas

 Nende hunnikute nimi oli vist Black Boy. Sest nad näevad välja nagu rohuseelikutes mustad poisid.

 Üks lühemat sorti kiviliilia

3. päev

Hommikul sõitsime koertega jalutama ühte lähedalasuvasse imeilusasse parki. Kutsud lõõtsutasid palava päikese käes juba pärast esimest sammu nii, et me väga pikalt ei kõndinud.

Õhtul sõitsime teisele poole järve Frankile külla. Tema kodu on nagu Art Deco näitus. Ta on kokku ostnud vana mööblit ja lampe ja need renoveerinud. Enamuse on ta maha müünud aga osa endale koju sättinud. Lisaks ripuvad seintel reprod plakatitest ja maalidest ja natuke Irene maale. Frank on pärit Austriast ja tal on suur huvi Euroopa arhitektuuri ja disaini vastu, mida on ta kodus ka näha. Lisaks mööblile ja majadele oskab ta ehitada ka vitraaže, mis siin-seal maja peal kauneste säravad. Ennist rääkisid nad mulle "led light"idest midagi ja ma arvasin, et tegu on LED tulukestega ega kujutanud ette, kuidas need pilti mahuvad. Aga tuli välja, et nad mõtlevad tinavalgusteid hoopis. Ehk siis vitraaže :)

Frank, Irene, Chloe, Sara, Zoe ja Possums

Sara või Chloe (veel ei oska eriti vahet teha)

Õhtuvalgus Irene kaunis aias

Irene ja Wendy

Järgmisel päeval sõitis Irene kodu kraamima ja Frank näitas mulle oma kodu ümbrust. Kõndisime umbes kolm tundi mööda randa ja majade vahel. Jube põnev on nuusutada ja näppida igast erinevaid lilli ja palme ja põõsaid, mida ma pole varem näinud.

Jalutuskäigu lõpupoole ostsime austraallaste südameatakitoitu nimega scollops. Tegu on paneeritud ja friteeritud kartuliviiluga. Üsna rasvane :P Kõrvale jõin n.ö. ingveriõlut ehk limpsi. Õnneks oli ingveri maitse üsna mahe.

2. päev

Esimesel õhtul Austraalia pinnal läksin juba enne kella üheksat õhtul tudile. Ja ärkasin umbes seitsme paiku, kui Irene juba ringi toimetas ja koerad ukse taga nuuskisid, et kas ma ka nende seltsi tulen. Koeri on siin 4. Üks üsna vana ja aeglane ning 3 nooremat, kes on väga muhedad ja sõbralikud. Mu arust on nad pigem kassilikud, Irene ja Frank arvavad, et nad käituvad nagu hobused :)
Kaks kassi on ka. Üks kopsakam kui teine. Ja kõigele lisaks trügivad tuppa harakalised, kellele saab hakkliha käest anda. Nende toitmist saadab alati vali krääksumine ja muud huvitavad helid.

Internetiga on siin sellised lood, et Irene kasutab seda kord üle päeva viieks minutiks. Ta kasutab mingit paketti, millel on päris väike andmemaht ja kui selle ületad, tuleb jube palju juurde maksta. Nii, et ma kirjutan oma bloogi tekstiprogrammis valmis ja siis kopeerin bloggerisse. FBsse ei olegi veel jõudnud. Äkki tuleb range FBdieet kasuks :)

Irene sõidutas mind mööda Newcastle'it veidi ringi. Vaatasime siin-seal ilusaid vaateid ja sõime ühes muhedas rannarestoranis, kus oli väga vahva süsteem: kui tellimuse teed, antakse sulle kaasa piipar ja kui toit on valmis, hakkab see väga tüütult piiksuma ja sa ruttad sellega letti. Piipari nimi on bumerang :D

Ilm on üsna keskmiselt palava Põhja-Euroopa suveilma moodi. Irene ütles, et hakkab juba täitsa kevadine tunne. Jään hirmuga suve ootama :P

 Irene lillukesi kastmas

 Irene aed palmidega

Magpie'd ehk harakad hakklihapalle püüdmas

 Majavalvurid

 Jalutuskäik rannal

 Seal leidus väga huvitavaid kiviformatsioone

 Lõbus merikurk või meritigu võimaitea kes

 "The ocean is so calm today" ütles Irene selle kohta

 Minaaaaaaaaaa

 Veidi filosoofiat

 Nobby's point. Siin valvati, et ega jaapanlased maale tungida taha. See hall maja on püssikuur.

 Kristi sõrmus teiselpool Maad

 Restoranipiipar

 "Luikede järv" kajakate esituses

 Leia pildilt Irene :D

Õhtul näitas Irene mulle mõningaid fotosid me ühistest sugulastest ja küsis, et kes see või teine on. Osadele küsimustele oskasin isegi vastata aga osati teadis ta rohkem kui mina. Väga õnnelik oli ta Eesti raamatu üle, mis ma talle viisin. See on ka väga hea raamat - äärmiselt ilusad fotod ja palju huvitavat juttu. Veel rohkem meeldisid talle pross, mille täitsa ise viltisin ja tollist mängleva kergusega läbi lastud moosipurgid.

Teekond Austraaliasse

Esialgu tundus, et kogu mu "ainult hädavajalik" ei mahugi kaasa. Suutsin aga ikkagi kogu kraami kotti suruda.

Teekond teisele poole Maad algas Lennart Mere lennujaamas, kus mulle lehvitama olid tulnud ema, õeraas, vanatädi pojapoeg Kaspar ja muidu pull tüüp Kaarel. Emalt sain kaasa veidi taskuraha ja Sydney konsulaari telefoninumbri, mille pidin pähe õppima. Õeraas andis kaasa murenuku (väike riidest nukk, kellele muresid kurta saab (nii säästan inimeste kõrvu suuremast sitaveest)), teekaaslasteks kaks hiirepoega ning kaelakee, millel ripub raske Eesimaa kivi, mis mulle iga hetk meelde tuletab, et ma ikka tagasi ka tuleks. Kaarlil olin käskinud juustukooki küpsetada. Ajapuudusel pidi ta piirduma "peaaegu sama hästi küpsetava" Stockmanni juustukoogi toomisega. Jube armas :)

Asetasin koogikarbi koos ülejäänud maise varaga õrnalt lindile ja lennujaama turvatöötajad said piiluda, mis mul kaasa võetud on. Üks tädi ei jäänud uskuma, et see tõesti kõik on ja katsus mind läbi, et veenduda, et ma koolibrisid lennukisse smugeldada ei kavatse.

Nagu viimasel ajal ikka, mõtiskellesin selle üle, et kuidas ma harjun mitte iga nurga peal kedagi tuttavat nägema nagu Tallinnas, kui lennuki väravas kohtusin kahe tuttavaga - näiteringikaaslase ja parima sõbranna parima sõbrannaga :D Lennu ajal küll lobiseda ei saanud, kuna mu koht oli kõige viimases reas ja nad olid kuskil selle aviaatorhambapastatuubi eesotsas.

Lennukist lehvitasin Kasparile

Brüsseli lennujaamas tuli, nagu ikka, kilomeetrite viisi matkata, et jõuda järgmisesse väravasse. Neiu järgmises väravas leidis, et minu passiandmetega ei ole ükski viisa tuvastatav. Pole ka ime, sest sain uue passi alles eile kätte ja saatsin e-kirjaga neile oma uued numbrid ja austraallased ilmselt ei aja asju elektrooniliselt väga kärmelt. Neiu aga lasi Austraaliasse helistada ja natukese aja pärast sain oma järgmise kahe lennu piletid kätte.Enne lendu oli mõned tunnid aega. Selle sain sisustada Kaarli kaasa antud koogiga. Hjuube maitsev oli :)

Lennuk oli kõige suurem, kus ma eal olnud olen. Sattusin kõrvuti istuma ühe rootslannaga, kes tahtis juba 18aastasena Austraaliasse minna aga sai mahti alles nüüd, kui ta noorim laps 19 saanud on. Pidime 6 tundi ja 40 minutit lendama, aga hõljusime pilvede kohal tund aega rohkem, kuna nähtavus pidavat liiga halb olema. Akna taga oli tükk aega ühtlaselt hele. Tunda oli udu lõhna. Ühtäkki aga ilmus tihedast pilvkattest sujuvalt välja asfalttee tulukestega :O Imekombel oli pilootidel õnnestunud 20meetrise nähtavusega lennuk õrnalt lennujaama asetada.

Suurema osa sellest paarist tunnist, mis Abu Dhabis veetsin, olid õues ainult lähemad lennukid ja palmid tuvastatavad. Kaugem oli tiheda udukardina taga peidus. Jaamas endas valdas veider korratustunne. Igaks juhuks küsisin mitmest eri kohast, et kuskandist siit Brisbane'i pääseb. Kõik leidsid üksmeelselt, et väravast nr 4. Miskipärast pidi kolmest erinevast turvakontrollist läbi minema aga lõpuks sai järjekordsesse lennukisse end sisse topitud.

Järgnes üsna painajalik sõit, kus katsusin aeg-ajalt magama jääda aga eriti ei õnnestunud. Vaatasin pardameelelahutuskeskusest lollakaid komöödiaid ja ühte vahvat Itaalia filmi ja proovisin veel uinuda. Mingil hetkel ma enam ei mäletanud, mida ma eelnevalt teinud olin - võib-olla ma siis suigatasin hetkeks aga võib-olla oli hetkelise mälukaotusega tegemist :D Või aju vaatas, et ma ei oska uinuda ja lülitas ennast lihtsalt natukeseks ajaks välja. Korraks sai Singapuri lennujaamas varvast sirutada. Kõik aeti lennukist välja ja Brisbane'i edasi lendajad suunati jälle turvakontrollist läbi - nagu meil oleks vahepeal olnud võimalus kuskilt oopiumit ja granaate hankida.

Veel seitse tundi h6ljumist ja siis viimaks tõusis päike ja pilvekatte vahelt sai aeg-ajalt näha Austraalia imeilusaid pinnamustreid. Stjuuardessid serveerisid maitsvaid pannkooke ja ma hakkasin toolil veel rohkem nihelema. Pikalt pidi veel ootama passi- ja tollikontrolli sabas enne, kui suure rõemuga täheldada sain, et mu seljakott on ka samasse kohta jõudnud kui mina. Pikalt ja laialt poleemikat tekitanud teema, et kõik toiduained tuleb tollile ette näidata, ei löönud kohapeal üldse erilisi laineid. Kõik moosid ja pähklid lasti mul alles jätta.

Pärast lühikest rongisõitu saabusin Brisbane'i kodulendude jaama. Seal sai lõpuks istumise asemel kõhuli põrandal vedeleda enne jälllle lennukisse minemist, et Newcastlei'sse jõuda. Kui lennuk õhku oli tõusnud, panin silmad korraks kinni ja järgmisel hetkel tuli kõllidest teade, et valmistuge maandumiseks. Ja möödunud oli kaks tundi :P Järelikult sain siis veidi magada.

Newcastle'i lennujaama tuli mulle vastu Irene koos oma tüübi Frankiga. Nad sõidutasid mu mööda vasakpoolset liiklust Irene koju, kus ta korraldas Aussie grilli ja tutvustas mind oma arvukale loomperele - neli koera ja kaks kassi ja tuvid ja veel mingid veidrad linnud.

Nüüd on kell õhtu. Maailm ujub silme ees ringi ja raske on üleval püsida. Aga kohale jõudsin :) Ise ka ei usu :D