Noh, aitab kah

Pärast kahte ja poolt nädalat intensiivset töö- ja elukohaotsingut otsustasin, et need viinamarjad on liiga hapuks läinud. Ma ei tahagi siin mingit tüütut tööd ja kahtlast elukohta ja reisimine on ikka jube väsitav ja tüütu ja ebamugav tegevus. Nii, et on aeg koju tagasi minna.

Lennart Mere nimelisse lennujaama maabun 16. märtsil kell 18:30.

Enne seda jõuan veel ära käia Kadampa Meditatsioonikeskuses, kus saab nädal aega elada ja süüa ja üritustel osaleda selle eest, et esmaspäevast reedeni kella üheksast viieni tööd teed. Nädalavahetusel on neil parasjagu mingi suurem loengutega üritus ka. Kõlab päris hea puhkusena pärast pingsaid otsinguid ja enne koju tulemist :)

Mina ja mu uus sõber Buddy,

kellele meeldib õlal olles tihtipeale eriti valju häälega kriiksatada ja siis imestada, 

miks ma kätega vehkima hakkan :D

Täiskohaga töö

Kõige pingsam täiskohaga töökoht on töö otsimine. Kui sellele lisada veel elukoha otsimine ka, läheb elu eriti lõbusaks..
Kui salsafestivalilt tagasi Melbourne'i jõudsin, sain ühe öö ühe tuttava juures ööbida ja siis pidin paar-kolm ööd teise tuttava juures elama, kuni leian toa, mida üürida. Nüüdseks olen siin peaaegu kaks nädalat olnud. See on küll väga hea asukoht ja inimesed, kes siin elavad, on hästi vahvad ega taha mind üldse välja visata aga kaua ma ikka nende külalislahkust ropult ära kasutan :P

Eile öösel ei tulnud hommikuni und, kuna nuputasin, mida edasi teha. Saatsin mõni päev tagasi lähedalasuvasse budistide keskusesse avalduse, et tahan nende poole elama tulla. Neil on selline vahva programm, et esmaspäevast reedeni teed päeval tööd (kokkamine, koristamine või mida parasjagu vaja teha on) ning vastutasuks saad seal elada ja süüa ja mediteerida ja budismi õppida. Seal oleks päris värskendav näiteks paar nädalat viibida. Sain praegu vastuse, et saan seal 4. - 11. märts viibida ja võib-olla ka järgmise nädala. Nii, et oma 27. sünnipäeva veedan ma ilma igasuguse ühiskondliku surveta pidu korraldada :D

Ja pärast... mul on veel umbestäpselt nii palju raha järel, et lennupiletid Eestisse osta. Ja olen reisimisest piisavalt ära tüdinenud, et seda tehagi. Vaatan sotsiaalmeediast, et mõnedel eestlastel on juba kevadlootus põues ja ilmateade ei näitagi 30 külmakraadi enam :D Ma küll lubasin, et enne kui üle kümne soojakraadi pole, siis ma tagasi ei tule. Aga no ei taheta tööd anda inemistele siinkandis. Kogu linn on mu cv'sid täis aga kui mõnele neist helistan, öeldakse, et no worries, me helistame sulle või siis, et sorry, see töökoht on juba täidetud. Kui Sydney-Melbourne bussis uinumist ootasin, kuulsin, kuidas umbes 7 seljakotirändurit Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujalt rääkisid, et kõik on pankrotistunud või selle äärel ja tööd on ilgelt raske leida. Olen ka kuulnud, et hetkel viibib Austraalias väga palju rändureid. Heh, selle jutu kirjutamise ajal sain kirja, et ma ei saa koristajakohta, kuna neil on palju tahtjaid, kellel on palju koristamiskogemust.. Mitte, et mul koristamiskogemust ei oleks, hmh. Ma olen üks meisterlikumaid koristajaid maailmas :D
No lühikokkuvõtteks võib öelda, et tööd ei ole :D

Positiivne kõige selle juures on see, et ma olen ebakindla tulevikuga nii harjunud, et muretse ega põe selle pärast enam. Vähemalt mitte liiga palju.

Hmm, paneks mõne pildi ka…

 Jube maitsva valikuga šokolaadikohvik

 Marcus, kes mind juba mitmendat nädalat majutab

Ameeriklane, kes elab pigem Austraalias, et mitte oma maksudega Ameerika poliitikat (sõdu) toetada

 Liina sünnipäev.

Kingiks sai imeilusa redisebuketi ja küünlad, mis talle sobivat vanust näitavad :)

Muhe tasuta kontsert imeilusas vanas amfiteatris

Sydney nädalavahetus

Mitte, et mul laialt raha jaotada oleks, aga Sydney Salsafestivalil pidin ikka ära käima. 

1. veebruaril pakkisin siis kohvri kokku. Sain veel linna peal endise pinginaabri Bertiga kokku, kes sel hommikul banaane korjamast Melbourne'i saabus ja õhtul lasin end lennujaama sõidutada.

Kui eelmine kord Virginiga lendasin, ei teinud tibi leti taga teist nägugi, kui mu pagas raskes ülekaalus oli, seekordne tibi aga tahtis mu käest 180$ lisaks saada. Mõtlesin, et kas keeran otsa ringi ja jään Melbourne'i aga tõstsin osa raskemaid asju käsipagasisse (siselendudel õnneks saab moosi ja vett lennukisse sisse viia) ja maksin "kõigest" 120$. Pilet ise oli 115$...

Päris masendav. Olin veel unine ja väsinud ka ja vihma sadas ja reisimine on üldse tüütu nii, et ei olnud just maailma parimas tujus, kui Sydneysse jõudsin.

Sain ka seekord Merka ja Indy juures ööbida ning hommikul, ilusti välja puhanuna, oli tuju palju parem. Läksin Eesti Majja ja aitasin Indy sünnipäevapeoks ettevalmistusi teha. Seal tutvusin mitme eestlasega. Eeskätt ühe Kristjaniga, kes umbestäpselt samal ajal Melbsist Sydneysse tuli ja tegeleb ka fotograafia ja disainiga. Tuli välja, et tema ja ta sõps Kaire, kes Sydneys elab, käisid ka Sidekoolis :D

Maailm on koolikaaslasi täis. Igatahes pidu oli lõbus. Lõpupoole, kui ühe ungarlasega salsat tantsinud olin (festivalile eelsoenduseks), õpetasime ülejäänutele ka põhisammu ja paari pööret. Pidu sai läbi umbes kell 5 hommikul, kui ma juba natuke aega Eesti Maja laval maganud olin..

Järgmisel õhtul rändasin rongidega olümpiaparki, kus festival toimus. Sõime-jõime Elisabeti sünna puhul ühes sealses restoranis koos mõndade asiaatide, ühe kreeklase ja veel ühe eestlasest Lauraga ning suundusime õhtustele pidustustele.

Alguses näidati umbes tund aega, kuidas tantsimine käib - ehk igast kohalikud (Austraalia mõttes "kohalik" on muidugi palju laiem mõiste) ja rahvusvahelised salsatähed esinesid - ning pärast läks mölluks kätte ära. Väga vahva oli. Ükskõik, kellega tantsima sattusin, kõik olid üsna osavad ja nii jätkus energiat taaskord hommikul kella 5ni. Kui siis salsakingad susside vastu vahetasin, tuletasid varbad ja kannad mõnusa teravusega meelde, kui kaua ma täpselt nende otsas kepselnud olin.

Sain siiski Elisabetiga koos tema hotellituppa komberdatud ja kerisin end ta vaibal tudile, sest ei hakanud oma öömaja poole seiklema. See asus ikka üsna kaugel festivalipaigast.

 Sünnipäevalaps Elisabet ja teine Laura

 Poseng festivalil

 Kogu tants ei mahtunud muidugi pildile ära

 Hommikune vaade olümpiakülale

 Elisabeti salsakaaskond

Järgmisel päeval ei jaksanud muud teha, kui rändasin ööbimispaika tagasi ja otsisin mööda netti taga inffi farmitööde kohta. Oli mõte, et tahaks jääda Victoria maakonda või siis New South Wales'i lõunapiirkonda. Sest ülevalpool on palav ja vihmane ja uputab ning ei taha enam lennukitega oma raske pagasiga rännata nii, et otsisin Sydneyle ja Melbourne'ile lähedasemaid kohti.

Mida rohkem ma aga inffi leidsin, seda enam tugevnes soov hoopis Melbsi tagasi minna ja sealsele kohvikutööle lisaks veel midagi otsida, et end ära elatada. Nii, et sujuvalt hakkasin hoopis Melbsi töökuulutusi sirvima..

Pühapäeval aga kutsusid mind mu uued sõbrad -Kristjan ja Kaire- õue mängima. Läksime Coogee randa peesitama ja lainetega kaklema.

 Coogee rand. Inimesi oli üle kolme..

 Kristjan ja Kaire

Pärast tegime väikse jalutuskäigu rannaäärt mööda. 

 Ämblikuke

 Eriti hea vaatega surnuaed

 Veits surnuaiaromantikat

 Mina ja värvilised kaljud

 Selleks, et lained inimesi kogu aeg vastu kaljusid surnuks ei peksaks,

ehitati bassein. Sellest käivad lained küll üle tavaliselt.

Minu "appi-mu-fotokas-on-kellegi-teise-käes" nägu

Ja Kristjanil ka väga usaldavat ilmet ei ole..