Monday, February 6, 2012

Sydney nädalavahetus

Mitte, et mul laialt raha jaotada oleks, aga Sydney Salsafestivalil pidin ikka ära käima. 
1. veebruaril pakkisin siis kohvri kokku. Sain veel linna peal endise pinginaabri Bertiga kokku, kes sel hommikul banaane korjamast Melbourne'i saabus ja õhtul lasin end lennujaama sõidutada.
Kui eelmine kord Virginiga lendasin, ei teinud tibi leti taga teist nägugi, kui mu pagas raskes ülekaalus oli, seekordne tibi aga tahtis mu käest 180$ lisaks saada. Mõtlesin, et kas keeran otsa ringi ja jään Melbourne'i aga tõstsin osa raskemaid asju käsipagasisse (siselendudel õnneks saab moosi ja vett lennukisse sisse viia) ja maksin "kõigest" 120$. Pilet ise oli 115$...
Päris masendav. Olin veel unine ja väsinud ka ja vihma sadas ja reisimine on üldse tüütu nii, et ei olnud just maailma parimas tujus, kui Sydneysse jõudsin.
Sain ka seekord Merka ja Indy juures ööbida ning hommikul, ilusti välja puhanuna, oli tuju palju parem. Läksin Eesti Majja ja aitasin Indy sünnipäevapeoks ettevalmistusi teha. Seal tutvusin mitme eestlasega. Eeskätt ühe Kristjaniga, kes umbestäpselt samal ajal Melbsist Sydneysse tuli ja tegeleb ka fotograafia ja disainiga. Tuli välja, et tema ja ta sõps Kaire, kes Sydneys elab, käisid ka Sidekoolis :D
Maailm on koolikaaslasi täis. Igatahes pidu oli lõbus. Lõpupoole, kui ühe ungarlasega salsat tantsinud olin (festivalile eelsoenduseks), õpetasime ülejäänutele ka põhisammu ja paari pööret. Pidu sai läbi umbes kell 5 hommikul, kui ma juba natuke aega Eesti Maja laval maganud olin..

Järgmisel õhtul rändasin rongidega olümpiaparki, kus festival toimus. Sõime-jõime Elisabeti sünna puhul ühes sealses restoranis koos mõndade asiaatide, ühe kreeklase ja veel ühe eestlasest Lauraga ning suundusime õhtustele pidustustele.
Alguses näidati umbes tund aega, kuidas tantsimine käib - ehk igast kohalikud (Austraalia mõttes "kohalik" on muidugi palju laiem mõiste) ja rahvusvahelised salsatähed esinesid - ning pärast läks mölluks kätte ära. Väga vahva oli. Ükskõik, kellega tantsima sattusin, kõik olid üsna osavad ja nii jätkus energiat taaskord hommikul kella 5ni. Kui siis salsakingad susside vastu vahetasin, tuletasid varbad ja kannad mõnusa teravusega meelde, kui kaua ma täpselt nende otsas kepselnud olin.
Sain siiski Elisabetiga koos tema hotellituppa komberdatud ja kerisin end ta vaibal tudile, sest ei hakanud oma öömaja poole seiklema. See asus ikka üsna kaugel festivalipaigast.

 Sünnipäevalaps Elisabet ja teine Laura

 Poseng festivalil

 Kogu tants ei mahtunud muidugi pildile ära

 Hommikune vaade olümpiakülale

 Elisabeti salsakaaskond


Järgmisel päeval ei jaksanud muud teha, kui rändasin ööbimispaika tagasi ja otsisin mööda netti taga inffi farmitööde kohta. Oli mõte, et tahaks jääda Victoria maakonda või siis New South Wales'i lõunapiirkonda. Sest ülevalpool on palav ja vihmane ja uputab ning ei taha enam lennukitega oma raske pagasiga rännata nii, et otsisin Sydneyle ja Melbourne'ile lähedasemaid kohti.
Mida rohkem ma aga inffi leidsin, seda enam tugevnes soov hoopis Melbsi tagasi minna ja sealsele kohvikutööle lisaks veel midagi otsida, et end ära elatada. Nii, et sujuvalt hakkasin hoopis Melbsi töökuulutusi sirvima..
Pühapäeval aga kutsusid mind mu uued sõbrad -Kristjan ja Kaire- õue mängima. Läksime Coogee randa peesitama ja lainetega kaklema.

 Coogee rand. Inimesi oli üle kolme..

 Kristjan ja Kaire

Pärast tegime väikse jalutuskäigu rannaäärt mööda. 

 Ämblikuke

 Eriti hea vaatega surnuaed

 Veits surnuaiaromantikat

 Mina ja värvilised kaljud

 Selleks, et lained inimesi kogu aeg vastu kaljusid surnuks ei peksaks,
ehitati bassein. Sellest käivad lained küll üle tavaliselt.

Minu "appi-mu-fotokas-on-kellegi-teise-käes" nägu
Ja Kristjanil ka väga usaldavat ilmet ei ole..

1 comment:

  1. Küll andis seekord kaua oodata :) aga elamus on vägev, kuule, nagu oleksin salamisi Su nahas seda kõike kaasa teinud :D

    ReplyDelete