Mullaley

Tuju ja olemine on nüüd üsna palju parem kui esimesel päeval Mullaley hotellis. Olen end sisse seadnud ja tööülesanded on selginenud. Kuna ma klienditeenindajana end ikka üldse mugavalt ei tunne, võtsin koristamise enda peale. Siiani on sellega tegelenud üks vanamees aga on näha, et igale poole ei ole ta viitsinud või jaksanud jõuda. Täna hommikul tõusin enne kaheksat, lõin baari läikima ja tegelesin osade kohtadega, mis olid ammu unarusse jäetud. Koristajatöö on üsna vahva. Pärast on nii hea vaadata, kui puhas ja korras kõik on :)

 Beer & bullshit area - kõik teavad, milleks nad siia tulnud on :)

Muruloom

 Mullaley Hotell-Baar. Selle taga on roadhouse, mis on midagi bensiinijaama taolist

Vaade ühele…

...ja teisele poole. Ehe keset-mittemidagit-olemine

 Üks naabritest

 Mis sest sildist ikka uuesti kirjutada - kõik niikuinii teavad, mis seal olema peaks

 Ükspäev käisime koaalasid otsimas, kes siinkandis üsna tihti puudel ringi kooserdavad.

Seekord nägime aga vaid lehmi :P

 Ühe hotellitoa peegel

Kõige lähemad kohad, kus mul võib-olla telefonilevi oleks :P

Aeg edasi liikuda

Paar päeva pärast seda, kui sibulatöö maha jätsin, helistas mulle farmi-ja-hotellipidaja Owen pizikesest New South Walesi linnakesest nimega Mullaley. Küsis, kuidas sibulad edenevad ja ega ma ta juurde tööle tulla taha. Ega mul muud üle jäänudki, kui öelda, et tahan jah. Samal ajal rääkisid kõik, et hakkab tohutult vihma sadama ning Jay otsustas sellepeale, et sõidab järgmise päeva hommikul St George'ist minema, sest sibulaid niikuinii korjata ei saa ja ta parem läheb Melbourne'i lähedale, kus saab nädala tööd teha enne, kui mõneks ajaks Prantsusmaale tagasi lendab. Ja ta võib mu Mullaleysse oma autoga transporteerida. Nõudsingi siis oma viimaste sibulate eest palga välja ja kallistasin mõningaid rändureid ja kohalikke ning pakkisin asjad kokku.

Hommikul kohe minema ei saanud, kuna Jay pidi kõigepealt uue aku autole saama, sest too ei käivitunud muidu. Kella kahe paiku päeval aga jätsin pikalt Anne'i ja tema tütre Macaylaga hüvasti-või-võib-olla-nägemist. Jay võttis veel kaks prantslast peale, et need ühte linnakesse nelja tunni kaugusel viia ja läinud me olimegi. Väga hea ilm oli reisimiseks. Päike ei kõrvetanud metsikult. Aga oavarrest kallav vihm ei aidanud nähtavusele eriti kaasa.

Öö veetsime ühe kõrvalise tee ääres autos. Jay on selles autos umbes aasta aega elanud nii, et tal oli üsna mugav magamistuba selle tagaosas. Kahele inimesele küll veits ebamugav, kuna ta pidi küljealuse laiali laotama ning see ei olnud eriti pehme. Nii, et ma väga palju magada ei saanud. 

Järgmisel päeval sadas endiselt vahelduva eduga. Aga hommikutee sain ikka keedetud :)

Sõitsime läbi Tamworthi, mis on nende sõnul kantrimuusika pealinn. Kantrit ma ei kuulnud aga ostsin omale uue telefoni, et sellega e-kirju lugeda ja FBsse endast märke maha jätta. Kui me aga Mullaley hotelli kohale jõudsime, ilmnes, et mul on seal täpselt 0 levi.

Praegu on saabumisõhtule järgnev hommik. Üsna morjendav on levipuudus. Ja vihma endiselt kallab ja tunne on üsna trööstitu. Jay lahkus kell 9 hommikul ja ma ei saa kellelegi sõnumeid saata. Saan küll veits töödejuhataja Oweni netti kasutada. Aga ma katsun siin ikkagi 3 nädalat vastu pidada. Tööks on mul baar, koristamine, küpsetamine ja igasugune muu töö, mis parasjagu tegemist vajab. Lisaks tasuta elamisele ja toidule saan 250$ nädalas, mis on üsna palju parem sibulakorjamisametist.

 Anne ja Macayla

 Jay

Värviline muusikavalik

 Jay autokulinad

 Üsna vahvaid vaateid nägime teepeal

 Mitmemoblamees

 Nii transpordivad austraallased oma kutsasid

 Tamworth. TSA Songmaker Tribute

 :D

 Orants mootorratas

Uue telefoni karp.

Ei, ma ei ostnud telefoni karbi värvi järgi. Ümbris oli valge ja igast muude värvidega :)

Sibulasiiber

Pärast kahte nädalat sibulate sikutamist sai mul sellest üsna suur siiber. Mul õnnestus küll nõnda osavaks saada, et kahe kastitäie asemel suutsin neli kasti kokku kraapida. Aga viimane põld, kus töötasime, oli niivõrd ohakaid täis, et kohati oli raske sibulaid kätte saada. Ja põlvitada eriti ei saanud ning püsti töötades väsis keha nii ära, et otsustasin oma uue sõbra Jay ehk Jerome'ga kell 2 öösel jalga lasta. Tavaliselt lõppeb töö-öö umbes 10 või 11. Ja enne lahkumist andsime oma lambid ja käärid neile tagasi, sest mõlemad otsustasime enam mitte tagasi tulla. Kahe nädala jooksul teenisin siin 660$, mis peaks olema umbes 7700 krooni... noh, 500€. Võtsin umbes 3 või 4 ööd ise vabaks ja vahepeal sadas vihma nii, et kui tubli olla, siis on isegi võimalik selle tööga raha teenida.

Kuna juba ammu lahkumisplaane haudusin, astusin ükspäev ühte arvutipoodi sisse, mille aknal reklaamiti, et nad teevad ka kujundustöid. Jätsin neile oma cv ja portfoolio. Nad lubasid helistada, kui mõni tööots tuleb. Nüüd plaanin küla peal veel uurida, et ega keegi miskit kujundada lasta taha.

Töötamise-puhkamise viimane pool läheb väga hästi. Linnake on täis seljakotirändureid ja aeg-ajalt tutvun mõnega. Üksi reisimine on ses mõttes väga vahva, et vestlused võõrastega algavad palju lihtsamalt.

Tutvus Anne'iga on eriti kasulik. Lisaks sellele, et saan tema juures elada, hoolib ta sellest, et mul ikka hästi läheks ja ta on ka oma laia tutvusringkonna seas uurinud, ega keegi disainerit vaja. Ükspäev viis ta mu linnast veits välja tammi vaatama, mis suurt osa Balonne'i jõe vett kinni hoiab. See on seesama jõgi, mis püha Georgi linnakest läbib.

Ilm on ääretult mõnsa. Kui päeval ringi liikuda, siis ei saa seda eriti kiiresti teha, sest kraade on umbes 35C. Mulle see praegu veel sobib väga hästi. Ma olin ennast enne lahkumist juba kuumalainele häälestanud ja naudin peaaegu troopiliselt kõrvetavat päikest. Mõned korrad on see nautimine küll lõppenud õhukonditsioneeri ees aluspesu väel seismisega :D

Pikemas perspektiivis on mul plaanis jõulud Irenega veeta ja uuel aastal kas Melbourne'is või Sydney's tööd leida. Seda veel ei oska aimata, kus ma aastavahetusel olen. Võimalik, et ei ole Irene juurest kaugemale jõudnud sel hetkel.

 Siin on suisa kultuurikeskus olemas. Veel ei ole näinud, et seal midagi toimuks

Blossom

 Ärge küsige, millega ta tegeles :D

 Lucy

 Kohalik vaatamisväärsus

 Meenutab Islandit

 Ohakad jätsid põlvedele veits jälgi..

Hull prantslane Jay

Kolmas nädal Austraalias

Veedan öid endiselt rõõmsalt sibulapõllul, sest viinamarjakasvatajad vajavad uusi inimesi alles paari nädala pärast. Aga ma üldse ei kurda, siin on täitsa lõbus :) Kohalikud elanikud ja sisserännanud sibulanoppijad on igati värviline ja vahva seltskond.
Motellist, kus seni elasin, pidin välja kolima, sest mu tuba oli broneeritud mingitele tüüpidele. Aga ma üldse ei kurda, sest Ann võttis mu enda juurde elama. Üüri osas veel kokku leppinud ei ole aga siin on igati parem, kuna siin on normaalne köök, millest puudust tundsin. Elukaaslasteks on mul nüüd küll ka Anni teismeline tütar ja vennatütar aga nad on päeva ajal koolis nii, et ma saan siis rahulikult tududa. Ja veel saan ma Anni kassi patsutada. Too peaks varsti ühe pesakonna ilmale tooma. Siis saab veel lõbusam olema :)
Kui ma parasjagu sibulaid korvidesse ei lao, veedan aega kas jões, jõe ääres või oma endise elukoha baaris piljardit õppides või tantsides. Aeg-ajalt ikka paneb keegi jukeboksist mõne loo mängima ja mul palutakse mu hiilgavat talenti demonstreerida :D
Veel olen piilunud poeaknais veetlevalt välja pandud suuri kohvreid. Mu asjad tunduvad paisunud või paljunenud olevat. Viimase kolimise ajal oli mul lisaks selja- ja õlakotile veel kaks lisakotti + kilekott külmerikraamiga. Ka oleks kasulik omada kohvrit, mille saab lukku panna. Juhks, kui ma kuskil kahtlases hostelis peatuma peaks mingihetk.

 St George'i jõgi on miskipärast puid täis

 Iibis. Veel vahvam oli neid Brisbane'i kesklinnas restoranilaudadelt toitu näppamas näha

 Tõusuvee tase 2011

 Toas nr 2 elasin nädala

 Osad kohalikest hipidest

 Lõbustused jõe ääres

 Mitte nii lõbus seltskond Riverview hotellis

 Öö sibulapõllul

 Hommik sibulapõllul

 Sibulaõite romantika

 Kolleeg Colin

 Veel üks vaade üleujutustähisele

Motomehele punutakse patse

 Jeeee, tants :D

 Päikseloojanguid tuleb siinkandis väga kärmelt fotografeerida

kuna need saavad üsna ruttu läbi