Tagurpidi Jõulud

Kolmapäeva õhtul istusin bussi ja hakkasin Newcastle'i poole sõitma. Rändamine on juba hakanud mõjuma, sest suutsin isegi veidi magada. Tavaliselt ei saa ma bussides uinumisega üldse hakkama. Ainult viimase tunni sõitsin ühe tooli peal, ülejäänud tee sain kahel toolil laiutada.

Kell 10 hommikul saabusin Newcastle'i kesklinna ja sõitsin sealt rongiga Irene juurde. See oli peaaegu nagu koju naasmine.

Tegelesin viimaks ka jõulukaartidega. Kui kirjade kohaletoimetamine 2 nädalat aega võtab, tuleb ikka päev enne Jõule kaardid posti panna..

Vaatasin jälle veidi poodides ringi. Ühes kaltsukas proovisin mitut poolpikka püksipaari jalga aga ükski ei sobinud liiga hästi. Ei maininud seda Irenele aga järgmisel päeval tuli ta poest tagasi ja küsis, et kas mulle sellises pikkuses püksid meeldivad ning ulatas mulle paari poolpikki pükse :D Ütles, et oli neid poes eriti odava hinnaga näinud ja pidi ära ostma. Jõulukingituste seas oli ka Austraalia lipu pildiga rannalina, mida olin mitmes poes näppinud ja polnud veel ära ostnud. Tuleb välja, et Irene oskab mõtteid lugeda :)

Jõululaupäeva veetsime Franki pool. Tal olid veel ta vend ja üks poegadest ja veidi sõpru külas. Luuletusi ja laule esitama ei pidanud, kõik vahetasid niisama kingitusi. Pühadele kohaselt oli laud lookas aga mu ema toidulauale jäi see ikka kõvasti alla. Pärast õhtusöögi lõppu tundsin suisa, et üks vorst mahuks veel.

Kõige suuremat elevust tekitas Frankile kingitud raadio teel juhitav pisike vilkuv helikopter. Seda oli väga raske kontrollida nii, et kogu õhtusöögijärgne aeg kulus sellele, et poisid üritasid veidigi selle juhtimisele pihta saada. Enamasti lõpetas koperdis miskipärast pliidi all.

Hommikul ei töödanud sellel enam üks propeller, kuna Irene oli ka selle juhtimist katsetanud.

 Koeri oli peaaegu sama palju kui inimesi

Kingitused

Peonädal suurlinnas

Mullaley hotellist lahkusin oodatust veidi varem. Kolmapäeval, 21. detsembril teatas Owen, et ta sõber rekkajuht on teel Brisbane'i ja möödub sealt lähedalt kesköö kanti. Pakkisingi siis oma nodi kokku. Rekkajuht Mick hakkas liikuma hommikul kella kuue paiku. Minu lahkumispidu lõppes umbes kell 3. Veidi katsusin rekka kabiini tagaosas asuvas koikus tukkuda aga kogu masin rappus ja kõikus nii palju, et ei see väga ei õnnestunud.
Reis oli päris vahva. Nägin Austraalia maastiku erinevaid vorme ja vestlesin Mickiga elust ja olust. Rekkameestel on siinkandis eriti halb kuulsus. Nagu nad oleks kõik retsidivistid ja sarimõrvarid. Aga too tüüp oli nii tore, et käskis oma sõbral mind linna servast Elisabeti ja Laura kodu ukseni viia :D
Jube hea meel oli jälle linnas olla. Tundsin, et olen oma loomulikus keskkonnas tagasi. Esimesel õhtul küll ei suutnud linna vaatama minna. Läksin hoopis vara magama. Teisel õhtul aga oli salsapidu! Päev otsa olin üsna eufoorias nähes taaskord korraga üle kolme inimese ja kõiki kohvikuid, poode ja kinosid, mis tekitasid sooja ja koduse tunde :)

Sain taaskord ohtralt ostlemisega tegeleda. Hankisin omale suuuure kohvri, sest seljakotti ei mahtunud juba alguses kõik mu asjad ära. Õnneks oli Liisu märganud ühte eriti soodsate hindadega pagasipoodi. Sain oma kohvri 79$ eest. Hiljem nägin, et ühe kesklinna poe aknal oli see 399$ pealt 279$ peale alla hinnatud.
Salsapeol ei püsinud ma hetkegi paigal. Kui parasjagu kellegagi koos ei tantsinud, lasin omaette edasi. Seda ei pidanud ma palju tegema, sest vastupidiselt Mullaleyle ja St Georgile, oli seal ohtralt meha, kes tantsida oskasid.
Reedene salsapidu aga oli veelgi parem. Sest see toimus Brisbanei linnaväljakul vabas õhus. Õhkkond oli veits vabam, lisaks ladina tantsudele lasti ka veits muud tantsumussi nii, et sain ka hip-hopi- ja moderntantsutundides õpitut rakendada.

Vabaõhusalsa

Leidsin oma ideaalsõiduvahendi

Ja omanimelise tänava

Pühapäeval toimus kella kahest päeval Brisbane'i eestlaste jõulupidu. Laual oli vorsti, sülti, hapukapsast ja muud maitsvat. Esimest korda tundsin veidi jõulutunnet. Kohal oli eestlasi, kes olid sõja eest põgenenud, nende järeltulijaid ja ka külma ilma eest põgenejaid, kes olid kas mõned kuud või mõned aastad siin elanud.

Aitasime Liisu ja Lauraga loosipileteid müüa ja ostsime neid ise ka. Mul oli kaks võidupiletit, mille eest võitsin kullendava märkmiku, eriti hästi haaratava sinise auto ja raamatu "Jesus, be in my Christmas"...

Peolt lahkusime oma uute sõprade, Riho ja Aivoga, kes olid teel järgmisele jõulupeole. Meie olime teel järgmisele salsaõhtule. Pidudevahelist puhkust pidasime jõe ääres murul vedeledes, mille tõttu ma kogu esmaspäeva toas külmetushaigust põdesin. Tantsuõhtul olin kõigest tunnikese, sest haigus juba niitis jalust. Õnneks sõidutas meid koju üks DJ ja tantsija.

Külmetis oli aga väga kiireloomuline. Teisipäeval juba tundsin end piisavalt hästi, et minna Aivo basseinipeole. Grillisime seeni ja vorste ja maisitõlvikuid ning suplesime soojas öös soojas basseinis koos basseinipuhastusaparaadiga, kes ise mööda põhja ja seinu ronis.

Vot tak BBQ 21. detsembril

Unetus

Esimene nädal Mullaley hotellis on möödunud üsna vahvalt. Paar korda olen saanud täitsa tasuta farmisafaril osaleda. Ehk Oweniga mööda tema avarat talumaad ATVga kihutanud. Päris täpselt ei olegi aru saanud kui suur see maa-ala on aga see paistab olevat umbes silmapiirist silmapiirini. Nendel sõitudel olen saanud pildistada koaalasid ja känguruid ja muidugi ohtralt lehmi.

Eile toimus pullimunalõikamissessioon. Ma ehmatasin loomi üksteise järel aedikusse, kus nad kaelapidi kinni nabiti ja siis taskunoaga paar osavat liigutust tehti. Veider oli see, et neile paistis hiljem kõrvade märgistamine rohkem valu tegevat, kui kastreerimine. Üsna ropp ja rõve oli kogu lugu igal juhul.

Mitte nii vahva osa siin elamisel on see, et igal õhtul käib muss ja lobisemine umbes keskööni ja siis ei tule magamisest midagi välja. Algul äratasin end hommikul vara üles, et koristada. Viimastel hommikutel aga olen maganud nii kaua kui olen saanud. Kerge unevajadus on pidevalt.

Tööülesanneteks on mul olnud veel paari plakati tegemine, rohimine ja basseini ümbert kirvega muru piiramine.

 Koaala!

Jälle koaala ⌃.⌃

 Talumaa

 Kängud

 Kängud niisama vahtimas

 Miks mu potilill ei õilmitse?

 Munalõikus

Lehmade veesüsteem

Lehmad ise

Talu koos tüki maaga

Künka otsas

 Künka otsas otsustas ATV, et ta ei viitsi käivituda

Üks plakatitest

Mullaley

Tuju ja olemine on nüüd üsna palju parem kui esimesel päeval Mullaley hotellis. Olen end sisse seadnud ja tööülesanded on selginenud. Kuna ma klienditeenindajana end ikka üldse mugavalt ei tunne, võtsin koristamise enda peale. Siiani on sellega tegelenud üks vanamees aga on näha, et igale poole ei ole ta viitsinud või jaksanud jõuda. Täna hommikul tõusin enne kaheksat, lõin baari läikima ja tegelesin osade kohtadega, mis olid ammu unarusse jäetud. Koristajatöö on üsna vahva. Pärast on nii hea vaadata, kui puhas ja korras kõik on :)

 Beer & bullshit area - kõik teavad, milleks nad siia tulnud on :)

Muruloom

 Mullaley Hotell-Baar. Selle taga on roadhouse, mis on midagi bensiinijaama taolist

Vaade ühele…

...ja teisele poole. Ehe keset-mittemidagit-olemine

 Üks naabritest

 Mis sest sildist ikka uuesti kirjutada - kõik niikuinii teavad, mis seal olema peaks

 Ükspäev käisime koaalasid otsimas, kes siinkandis üsna tihti puudel ringi kooserdavad.

Seekord nägime aga vaid lehmi :P

 Ühe hotellitoa peegel

Kõige lähemad kohad, kus mul võib-olla telefonilevi oleks :P

Aeg edasi liikuda

Paar päeva pärast seda, kui sibulatöö maha jätsin, helistas mulle farmi-ja-hotellipidaja Owen pizikesest New South Walesi linnakesest nimega Mullaley. Küsis, kuidas sibulad edenevad ja ega ma ta juurde tööle tulla taha. Ega mul muud üle jäänudki, kui öelda, et tahan jah. Samal ajal rääkisid kõik, et hakkab tohutult vihma sadama ning Jay otsustas sellepeale, et sõidab järgmise päeva hommikul St George'ist minema, sest sibulaid niikuinii korjata ei saa ja ta parem läheb Melbourne'i lähedale, kus saab nädala tööd teha enne, kui mõneks ajaks Prantsusmaale tagasi lendab. Ja ta võib mu Mullaleysse oma autoga transporteerida. Nõudsingi siis oma viimaste sibulate eest palga välja ja kallistasin mõningaid rändureid ja kohalikke ning pakkisin asjad kokku.

Hommikul kohe minema ei saanud, kuna Jay pidi kõigepealt uue aku autole saama, sest too ei käivitunud muidu. Kella kahe paiku päeval aga jätsin pikalt Anne'i ja tema tütre Macaylaga hüvasti-või-võib-olla-nägemist. Jay võttis veel kaks prantslast peale, et need ühte linnakesse nelja tunni kaugusel viia ja läinud me olimegi. Väga hea ilm oli reisimiseks. Päike ei kõrvetanud metsikult. Aga oavarrest kallav vihm ei aidanud nähtavusele eriti kaasa.

Öö veetsime ühe kõrvalise tee ääres autos. Jay on selles autos umbes aasta aega elanud nii, et tal oli üsna mugav magamistuba selle tagaosas. Kahele inimesele küll veits ebamugav, kuna ta pidi küljealuse laiali laotama ning see ei olnud eriti pehme. Nii, et ma väga palju magada ei saanud. 

Järgmisel päeval sadas endiselt vahelduva eduga. Aga hommikutee sain ikka keedetud :)

Sõitsime läbi Tamworthi, mis on nende sõnul kantrimuusika pealinn. Kantrit ma ei kuulnud aga ostsin omale uue telefoni, et sellega e-kirju lugeda ja FBsse endast märke maha jätta. Kui me aga Mullaley hotelli kohale jõudsime, ilmnes, et mul on seal täpselt 0 levi.

Praegu on saabumisõhtule järgnev hommik. Üsna morjendav on levipuudus. Ja vihma endiselt kallab ja tunne on üsna trööstitu. Jay lahkus kell 9 hommikul ja ma ei saa kellelegi sõnumeid saata. Saan küll veits töödejuhataja Oweni netti kasutada. Aga ma katsun siin ikkagi 3 nädalat vastu pidada. Tööks on mul baar, koristamine, küpsetamine ja igasugune muu töö, mis parasjagu tegemist vajab. Lisaks tasuta elamisele ja toidule saan 250$ nädalas, mis on üsna palju parem sibulakorjamisametist.

 Anne ja Macayla

 Jay

Värviline muusikavalik

 Jay autokulinad

 Üsna vahvaid vaateid nägime teepeal

 Mitmemoblamees

 Nii transpordivad austraallased oma kutsasid

 Tamworth. TSA Songmaker Tribute

 :D

 Orants mootorratas

Uue telefoni karp.

Ei, ma ei ostnud telefoni karbi värvi järgi. Ümbris oli valge ja igast muude värvidega :)