Melba chill

Tere taas. Pole mõnda aega kirjutanud, sest olen laisk ja lohakas nagu ikka :D

Ja metsikuid muudatusi elukorralduses ei ole ka toimunud, millest inspiratsiooni järgmiseks kirjatükiks ammutada.

Olen endiselt Melbourne'is selles samas toas selle sama tüütu putukaga. Enamasti olen oma rattaga ringi siiberdanud ja erinevaid kohti avastanud.

Tuntud Flinders street'i rongijaam, mis ehitati raudteetööliste poolt ilma arhitektideta

Melbourne on täis jalgrattaid ja jalgrattateid. Siin mõned värvilisemad näited.

Roosal rattal on eriti suur ja lilleline (ja roosa) rattakell.

Ükspäev käisin kuninglikus botaanikaaias. See oli ääretult kaunis ja mitu korda suurem Tallinna omast.

Veits nalja sai ka :)

 Sõnajalaaias

 Ka olen jõudumööda kuntstisaalides kooserdanud ja imetlenud kohalikku kuntststimaastikku. Mulle pole videokunst kunagi eriti meeldinud aga üks videonäitus jättis sügava mulje. Kunstnik oli väga osavalt maali peale projitseerinud liikuva pildi nii, et see kattis ainult ühe osa maalist. Ülejäänud osa oli liikumatu pilt. Kokku oli väga sürr. Ja teises toas sai end pehmele künkale selili visata ja läbi lehtede ja vee ja igast veidrate kohtade lennata. Kui piisavalt keskenduda, hakkas suisa pea ringi käima.

Kuntst immitseb muuseumi otsa pealt välja

 Antiiktramm, millega saab tasuta linna keskosale ringi peale teha :)

 See taies meenutas valgeid kootud salle ja ühtlasi ka Kristit

 Minu toake. Nurgas on näha minu uus suur orants kohver.

Nädala jagasin tuba ühe eestlanna, Kariniga.

Järjekordset tasuta kontserti Federation Square'il jälgimas

Ühtlasi õnnestus mul ka ühe päeva tööl käia. Selles kohvikus, kus proovipäeval käisin. Kuna oli laupäev, oli koht rahvast täis ja kõik tahtsid kohvit ja pitsat ja salatit ja veel veini. Kuigi lippasin kogu aeg edasi-tagasi, et neile seda kõike võimaldada, oli tuju alati hea ja jõudsime koos kahe teise ettekandjaga kõik ilusti tehtud. Maurice lubas, et helistab pühapäeval, kas mind on esmaspäeval ja teisipäeval ka vaja. Nüüd on juba esmaspäev ja kõnet ikka ei ole. Tuleb ikka vist ise kohale ujuda ja küsida, et mis värk on :D

Üldiselt on mul järgnevalt plaanis 2. - 5. veebruaril Sydney salsafestivalil tantsida ja pärast seda leida järjekordne talu, kus eksootilist maaelu nautida ja ehk ka veits raha teenida.

Kõik läks paremini, kui oskasin oodata

Täna oli mul siis proovipäev restoranis Tre Espresso. Ei kujutanud väga ette, kuidas ma sellega hakkama saan, sest üle ühe kliendiga korraga ja intensiivsemalt kui Kontserdisaalis tegelemine on siiamaani mulle otsatult hirmutav tundunud.
Kui aga sinna kohale jõudsin ja Maurice mulle ära seletas, et ütled sõbralikult tere, võtad rõõmsalt tellimuse, vajutad mõnda nuppu, et tellimus arvutisüsteemis baristale, kööki ja pitsapoisile saata ning kui nodi valmis on, viid lauale ja pärast viid taldrikud ära ja muud polegi vaja teha, ei tundunudki see kõik nii raske. Natuke närvis olin ikka aga kahe tunni jooksul ei juhtunud ühtegi prohmakat ja rahvast oli piisavalt palju, et tegevust oleks aga mitte liiga palju. Proovipäeva lõpus ütles Maurice, et on väga rahul sellega, kuidas ma hakkama sain ja ma ütlesin, et mulle jubedalt meeldib see koht ja tuleksin suure heameelega tööle. Nii, et võib-olla tuleb varsti mulle positiivne kõne :)
Siis tuleb ainult kuidagi hakkama saada nädalavahetuse õhtute rahvahulgaga :D

Laura tänaval oma uue suksuga

 Ehe Melbzi nurgake

Bätmääääään

Tundub, et elan üsna turvalises linnaosas

Lisaks sellele väga rõõmsale kogemusele viisin oma uskumatult laisa ja vähese kujutlusvõimega majakaaslase Imrani Melbourni Akvaariumisse. Ta on elanud Melbzis viis aastat ja ei ole mitte kuskil käinud. Ei akvaariumis, loomaaias ega vist isegi mitte kinos. Vaatamata sellele, et ta on massiivselt tüütu oma kujutlusvõime piiratuse tõttu lolli jutuga, oli Akvaariumis ääretult vahva. Nägin igast kalu ja loomi huvitavate mustrite ja kujudega ning vahtisin tundide kaupa, kuidas krabi oma vasaku kolmanda jalaga silma sügas. No päris tundide kaupa ei vaadanud, aga veits aega istusin ja jõllitasin. Siis sai silmad krõllis ja kael kange vaadata, kuidas erikujulised haid üle pea ujusid. Brrh, üsna ohtliku välimusega tüübid ikka.

Allveeraketid

Melbz

Jõudsin omadega siis paljukiidetud Melbourne'i. Õnneks tuli mu Gumtree kuulutuste lehelt leitud pakistanlasest majakaaslane lennujaama vastu. Olin enne netis eeluurimist teinud ja teadsin, et Queen Victoria turul toimub miskine hilisõhtune üritus ansamblite ja kauplejatega. Sõitsime kohe sinna. Väga edukas turulkäik oli. Mitte midagi ei ostnud :D
Majakaaslane Imran tegi mulle ka KFC's õhtusöögi välja ja siis sõitsime niiöelda koju.
Vaatepilt ei olnud just massiivselt rõõmustav. Maja on üsna tilluke - 2 tuba, köök ja vannituba ning oli eemalt näha, et tüüp ei ole just väga suures sõpruses lapi ja harjaga. Köök nägi välja, nagu keegi ei elakski seal ja tubades olid kaks madratsit ja kapp. Vannitoa kraanikauss nägi väga kirju välja, kuigi idee poolest oleks valge pidanud olema..
Kannalt ringi ei pööranud ja hosteleid otsima ei läinud, sest nii odavat majutust kuskil mujal ei ole ma veel näinud ja Imran - häbelik ja viisakas noormees lubas kohe homme voodiriideid ja igast muud tarvilikku ostma minna.
Hiljem leppisime kokku, et maksan kõigest üüri ja arvete maksmise asemel koristan maja ilusti ära. Ma oleks niisamutigi muidugi koristanud, sest nii on rõve elada. Kui tüüp nägi, milline koristatud elamine välja näeb, jõudis ta enneolematu mõtteni: "I think living in a clean house is healthier."
Ta on ka mind autoga kesklinna ja tagasi ja poodi ja kirbuturule sõidutanud. Viimaselt ostsin 10$ eest jalgratta ja 5$ eest pumba. Et oleks liikumisvabadust ilma trammipileteid ostmata ja Imranit pedereerimata.
Paljukiidetud Melbourne on üsna vahva linn küll. Siiani just kõige hiilgavamalt end tundnud ei ole, sest kaks ja pool kuud omapäi rändamist jõudis sinna punkti, kus oma sõpru taga igatsema hakkasin. Õnneks leidsin FBst ühe eesti tüdruku, Karini, kes mulle toakaaslaseks tuli. Imraniga kahekesi elamine on üks igavamaid tegevusi maailmas. Ta räägib, et üksi elamine ja eriti, kui tööpäev ei ole, on hjuuube igav. Tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et omale tegevust leida, kui boss ei ütle, et tule tee tööd. Päris kurb vend. Isegi selle peale ei tule, et enne kahvli sahtlisse panemist võiks selle korralikult ära pesta.
Ükspäev kõndisin kodulinnaosas Brunswickis ringi ja jagasin 12 cv'd kohvikutesse ja poodidesse laiali. Ühes restoranis öeldi kohe, et tule teisipäeval proovipäevale. Ei oska aimatagi, mismoodi ma ettekandjatööga hakkama saan. See ei ole ju üldse minu teema. Aga kogemuse mõttes tahan ära proovida. Ja olla nii suurepärane ettekandja, kui vähegi saan.
Vahemaad on siin päris metsikud. Kaardi peal vaatan, et Brunswick asub kohe kesklinnaosa küljes aga kodust linna keskele jõudmiseks peab tund aega kõndima. Trammiliiklus on üsna tõhus aga iga kord ei raatsi 4$ välja käia kahetunnipileti eest.

 Baar

Hotell

Vabrik

Trammm!

Lamp

Vaatasin Sydney peal ringi

 Turistikas silla ja ooperimajaga

 Turistikas laevakesel

 Sydney laht eemalt paistva kesklinna tornistuga

 Martin ja Reelika. Vaatasime ringi, kas kuskil parema vaatega kohas meile ruumi ole. 

Ei olnud. Lahe serv oli paksult rahvast täis.

 Sild romantilise purjekaga

 Lennuk kirjutas lakke järgmised read:
Are you going to heaven?

How?

Trust Christ

 Jeeeeeee! :D

 1. jaanuar Austraalia moodi

 Puhkus

 Sillal oli mitmeid ogalisi turvaelemente

Mummuline tädi ja tänavajuhised

2012

Uus aasta tuli suuuuure välgu ja pauguga Sydney Harbour Bridge'i juures. Sydneylased hakkasid juba hommikul vara silla ümber paremaid kohti hõivama. Metsikud rahvamassid olid täielise piknikuvarustusega parkides ja tänavatel ootel, vihmavarjud päikest varjamas.
Ma hakkasin Newcastle'ist kell 10 hommikul Sydney poole sõitma. Kui kahe tunni pärast ronge vahetasin, sadas paduvihma ja ilm nägi äärmiselt trööstitu välja. Kui tunni aja pärast Sydney ühes rongijaamas õue astusin, oli päike sajaga väljas ja kõrvetas hoolega.
Asetasin kohvri Merka juures maha ja jooksin temaga kaasa ta töökohta, milleks oli väike laev, mis tiirutas sadamas ringi. Sain tasuta väga vahva ringreisi :)
Kuna Merka kella kaheni hommikul tööl pidi olema, sain silla juures kokku hoopis tema sõbrantsi Reelika ning veel kahe eestlasega, kes otsisid läbi Facebooki seltskonda, kellega koos tulestikku vaadata. Ootasime kõigest kaheksa tundi, et kesköö saabuks. Aga saime üsna hea vaatega kohast ühte maailma suurimat tulestikku imetleda. See oli ikka päris äge. Nägin igasuguseid efekte, mida varem polnud ilutulestikes näinud ja mastaap oli mitmekordselt suurem Tallinna tulestikest.

Siit tuubi videost saab väikse mulje kätte.