Teekond Austraaliasse

Esialgu tundus, et kogu mu "ainult hädavajalik" ei mahugi kaasa. Suutsin aga ikkagi kogu kraami kotti suruda.

Teekond teisele poole Maad algas Lennart Mere lennujaamas, kus mulle lehvitama olid tulnud ema, õeraas, vanatädi pojapoeg Kaspar ja muidu pull tüüp Kaarel. Emalt sain kaasa veidi taskuraha ja Sydney konsulaari telefoninumbri, mille pidin pähe õppima. Õeraas andis kaasa murenuku (väike riidest nukk, kellele muresid kurta saab (nii säästan inimeste kõrvu suuremast sitaveest)), teekaaslasteks kaks hiirepoega ning kaelakee, millel ripub raske Eesimaa kivi, mis mulle iga hetk meelde tuletab, et ma ikka tagasi ka tuleks. Kaarlil olin käskinud juustukooki küpsetada. Ajapuudusel pidi ta piirduma "peaaegu sama hästi küpsetava" Stockmanni juustukoogi toomisega. Jube armas :)

Asetasin koogikarbi koos ülejäänud maise varaga õrnalt lindile ja lennujaama turvatöötajad said piiluda, mis mul kaasa võetud on. Üks tädi ei jäänud uskuma, et see tõesti kõik on ja katsus mind läbi, et veenduda, et ma koolibrisid lennukisse smugeldada ei kavatse.

Nagu viimasel ajal ikka, mõtiskellesin selle üle, et kuidas ma harjun mitte iga nurga peal kedagi tuttavat nägema nagu Tallinnas, kui lennuki väravas kohtusin kahe tuttavaga - näiteringikaaslase ja parima sõbranna parima sõbrannaga :D Lennu ajal küll lobiseda ei saanud, kuna mu koht oli kõige viimases reas ja nad olid kuskil selle aviaatorhambapastatuubi eesotsas.

Lennukist lehvitasin Kasparile

Brüsseli lennujaamas tuli, nagu ikka, kilomeetrite viisi matkata, et jõuda järgmisesse väravasse. Neiu järgmises väravas leidis, et minu passiandmetega ei ole ükski viisa tuvastatav. Pole ka ime, sest sain uue passi alles eile kätte ja saatsin e-kirjaga neile oma uued numbrid ja austraallased ilmselt ei aja asju elektrooniliselt väga kärmelt. Neiu aga lasi Austraaliasse helistada ja natukese aja pärast sain oma järgmise kahe lennu piletid kätte.Enne lendu oli mõned tunnid aega. Selle sain sisustada Kaarli kaasa antud koogiga. Hjuube maitsev oli :)

Lennuk oli kõige suurem, kus ma eal olnud olen. Sattusin kõrvuti istuma ühe rootslannaga, kes tahtis juba 18aastasena Austraaliasse minna aga sai mahti alles nüüd, kui ta noorim laps 19 saanud on. Pidime 6 tundi ja 40 minutit lendama, aga hõljusime pilvede kohal tund aega rohkem, kuna nähtavus pidavat liiga halb olema. Akna taga oli tükk aega ühtlaselt hele. Tunda oli udu lõhna. Ühtäkki aga ilmus tihedast pilvkattest sujuvalt välja asfalttee tulukestega :O Imekombel oli pilootidel õnnestunud 20meetrise nähtavusega lennuk õrnalt lennujaama asetada.

Suurema osa sellest paarist tunnist, mis Abu Dhabis veetsin, olid õues ainult lähemad lennukid ja palmid tuvastatavad. Kaugem oli tiheda udukardina taga peidus. Jaamas endas valdas veider korratustunne. Igaks juhuks küsisin mitmest eri kohast, et kuskandist siit Brisbane'i pääseb. Kõik leidsid üksmeelselt, et väravast nr 4. Miskipärast pidi kolmest erinevast turvakontrollist läbi minema aga lõpuks sai järjekordsesse lennukisse end sisse topitud.

Järgnes üsna painajalik sõit, kus katsusin aeg-ajalt magama jääda aga eriti ei õnnestunud. Vaatasin pardameelelahutuskeskusest lollakaid komöödiaid ja ühte vahvat Itaalia filmi ja proovisin veel uinuda. Mingil hetkel ma enam ei mäletanud, mida ma eelnevalt teinud olin - võib-olla ma siis suigatasin hetkeks aga võib-olla oli hetkelise mälukaotusega tegemist :D Või aju vaatas, et ma ei oska uinuda ja lülitas ennast lihtsalt natukeseks ajaks välja. Korraks sai Singapuri lennujaamas varvast sirutada. Kõik aeti lennukist välja ja Brisbane'i edasi lendajad suunati jälle turvakontrollist läbi - nagu meil oleks vahepeal olnud võimalus kuskilt oopiumit ja granaate hankida.

Veel seitse tundi h6ljumist ja siis viimaks tõusis päike ja pilvekatte vahelt sai aeg-ajalt näha Austraalia imeilusaid pinnamustreid. Stjuuardessid serveerisid maitsvaid pannkooke ja ma hakkasin toolil veel rohkem nihelema. Pikalt pidi veel ootama passi- ja tollikontrolli sabas enne, kui suure rõemuga täheldada sain, et mu seljakott on ka samasse kohta jõudnud kui mina. Pikalt ja laialt poleemikat tekitanud teema, et kõik toiduained tuleb tollile ette näidata, ei löönud kohapeal üldse erilisi laineid. Kõik moosid ja pähklid lasti mul alles jätta.

Pärast lühikest rongisõitu saabusin Brisbane'i kodulendude jaama. Seal sai lõpuks istumise asemel kõhuli põrandal vedeleda enne jälllle lennukisse minemist, et Newcastlei'sse jõuda. Kui lennuk õhku oli tõusnud, panin silmad korraks kinni ja järgmisel hetkel tuli kõllidest teade, et valmistuge maandumiseks. Ja möödunud oli kaks tundi :P Järelikult sain siis veidi magada.

Newcastle'i lennujaama tuli mulle vastu Irene koos oma tüübi Frankiga. Nad sõidutasid mu mööda vasakpoolset liiklust Irene koju, kus ta korraldas Aussie grilli ja tutvustas mind oma arvukale loomperele - neli koera ja kaks kassi ja tuvid ja veel mingid veidrad linnud.

Nüüd on kell õhtu. Maailm ujub silme ees ringi ja raske on üleval püsida. Aga kohale jõudsin :) Ise ka ei usu :D