Koaalad ja koerad ja edasiränne

Tööotsingud kandsid vilja. Viljaks osutus esialgu sibul. Plaan on kolmandal novembril farmi jõuda ja vaadata, kuidas mu selg sibulate korjamisele vastu peab.
Murphy seaduste kohaselt helistas mulle muidugi üks farmi ja hotelli pidaja ja pakkus eemalt vaadates paremat tööd. Nii, et võib-olla viibin sibulate seltsis vaid veidi aega ja lähen siis Põhja - New South Walesi farmi ja hotelli abikäeks.

Järve ääres koertega jalutamisele vahelduseks läksime Blackbutt reservaati koaalasid patsutama. Nägime metsa vahele ehitatud puurides lendavaid papagoisid, urus tuduvaid vombateid, punase lambi valguses peesitavat üsna kopsakat kasvu sisalikku, graatsiliselt jalutavaid emusid ja igas poosis kängurusid. Ja muidugi okste vahel magavaid koaalasid. Kord päevas korraldavad nad koaalapatsutusekskursiooni. Paarikaupa lastakse inimesed ühe tupsununnu juurde, kus saab pai ja pilti teha. Eemalt näevad koaalad väga kallistatavad välja aga ligidalt on näha metsikud küünised, mille abil ta end mööda oksi ringi hiivab. Ühel hooldajal oli ka ette näidata värsked haavad ühelt karvapallilt oma käsivartel. Siiski oli väike mõmmar jube armas ja pehme. Selline võiks endal kodus kudeda küll.

Ühel õhtul käisime ka Irene vennal Michaelil külas. Tal on naine Tara ja seitsmeaastane marakratt Anna-Rose ning äsja perre saabunud jänesepere. Irene andis Tarale ühe jänku ning päev pärast seda avastas ta, et tolle pesas on kahtlast liikumist. Tuli välja, et ta oli ilmale toonud seitse lapsukest. Nalja kui palju :D

Enne farmi minekut veedan ka ühe päeva ja öö Brisbane'is Elisabeti ja teise Laura seltsis.
Seda ei tea, millal taas interneti ligi ja siia kirjutama saan.
Seniks, lõbusat sügist/kevadet :)

 Mina ja Sara verandal õhtupäikest imetlemas

Laura, Elisabet ja Laura Brisbane'is lillalillelisel alleel