Sunday, January 8, 2012

Melbz


Jõudsin omadega siis paljukiidetud Melbourne'i. Õnneks tuli mu Gumtree kuulutuste lehelt leitud pakistanlasest majakaaslane lennujaama vastu. Olin enne netis eeluurimist teinud ja teadsin, et Queen Victoria turul toimub miskine hilisõhtune üritus ansamblite ja kauplejatega. Sõitsime kohe sinna. Väga edukas turulkäik oli. Mitte midagi ei ostnud :D
Majakaaslane Imran tegi mulle ka KFC's õhtusöögi välja ja siis sõitsime niiöelda koju.
Vaatepilt ei olnud just massiivselt rõõmustav. Maja on üsna tilluke - 2 tuba, köök ja vannituba ning oli eemalt näha, et tüüp ei ole just väga suures sõpruses lapi ja harjaga. Köök nägi välja, nagu keegi ei elakski seal ja tubades olid kaks madratsit ja kapp. Vannitoa kraanikauss nägi väga kirju välja, kuigi idee poolest oleks valge pidanud olema..
Kannalt ringi ei pööranud ja hosteleid otsima ei läinud, sest nii odavat majutust kuskil mujal ei ole ma veel näinud ja Imran - häbelik ja viisakas noormees lubas kohe homme voodiriideid ja igast muud tarvilikku ostma minna.
Hiljem leppisime kokku, et maksan kõigest üüri ja arvete maksmise asemel koristan maja ilusti ära. Ma oleks niisamutigi muidugi koristanud, sest nii on rõve elada. Kui tüüp nägi, milline koristatud elamine välja näeb, jõudis ta enneolematu mõtteni: "I think living in a clean house is healthier."
Ta on ka mind autoga kesklinna ja tagasi ja poodi ja kirbuturule sõidutanud. Viimaselt ostsin 10$ eest jalgratta ja 5$ eest pumba. Et oleks liikumisvabadust ilma trammipileteid ostmata ja Imranit pedereerimata.
Paljukiidetud Melbourne on üsna vahva linn küll. Siiani just kõige hiilgavamalt end tundnud ei ole, sest kaks ja pool kuud omapäi rändamist jõudis sinna punkti, kus oma sõpru taga igatsema hakkasin. Õnneks leidsin FBst ühe eesti tüdruku, Karini, kes mulle toakaaslaseks tuli. Imraniga kahekesi elamine on üks igavamaid tegevusi maailmas. Ta räägib, et üksi elamine ja eriti, kui tööpäev ei ole, on hjuuube igav. Tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et omale tegevust leida, kui boss ei ütle, et tule tee tööd. Päris kurb vend. Isegi selle peale ei tule, et enne kahvli sahtlisse panemist võiks selle korralikult ära pesta.
Ükspäev kõndisin kodulinnaosas Brunswickis ringi ja jagasin 12 cv'd kohvikutesse ja poodidesse laiali. Ühes restoranis öeldi kohe, et tule teisipäeval proovipäevale. Ei oska aimatagi, mismoodi ma ettekandjatööga hakkama saan. See ei ole ju üldse minu teema. Aga kogemuse mõttes tahan ära proovida. Ja olla nii suurepärane ettekandja, kui vähegi saan.
Vahemaad on siin päris metsikud. Kaardi peal vaatan, et Brunswick asub kohe kesklinnaosa küljes aga kodust linna keskele jõudmiseks peab tund aega kõndima. Trammiliiklus on üsna tõhus aga iga kord ei raatsi 4$ välja käia kahetunnipileti eest.

 Baar

Hotell

Vabrik

Trammm!

Lamp

2 comments:

  1. Kusjuures, mul oli ka Melbourne esmakordselt saabudes sama mõte, et ei ole siin midagi erilist, nii nagu kiideti. Paljud tuttavad olid rääkinud sellest, kui teisest Berliinist, mida ma jumaldan.
    AGA, lõpuks, kui sisse elad ja tekib sõprusrindkond, elu läheb käima. Ma kinldasti igatsen kogu seda kunsti ja vabadust, mis Melbournel pakkuda on ja ehk tõesti on siiani vaid Berliin seda veel suutnud mulle näidata.
    Ühesõnaga, varsti läheb paremaks ;) you will see!
    PS: Mis nimega kohvikusse sa proovipäevale lähed ja kus see asub ??

    ReplyDelete
  2. Heheeh, Melbournis olid aastal 1986 filmis "Malcolm" veel imeilusad vanad trammid jüskü Lissabonis (samas filmis) aga Lissabonis on imeilusad vanad puust trammid siiani alles (vähemalt eelmisel aastal olid). Mul oligi just küsimus, et kuidas seal präegast lood on. Aga niipalju trammitraate laes ei ole ma veel enne näinud.
    Suurepärane kirjatükk, tõesõna! Tervita Imranit, loodetavasti õpib ta sult nii mõndagi :D

    ReplyDelete