Kolmapäeva õhtul istusin bussi ja hakkasin Newcastle'i poole sõitma. Rändamine on juba hakanud mõjuma, sest suutsin isegi veidi magada. Tavaliselt ei saa ma bussides uinumisega üldse hakkama. Ainult viimase tunni sõitsin ühe tooli peal, ülejäänud tee sain kahel toolil laiutada.
Kell 10 hommikul saabusin Newcastle'i kesklinna ja sõitsin sealt rongiga Irene juurde. See oli peaaegu nagu koju naasmine.
Tegelesin viimaks ka jõulukaartidega. Kui kirjade kohaletoimetamine 2 nädalat aega võtab, tuleb ikka päev enne Jõule kaardid posti panna..
Vaatasin jälle veidi poodides ringi. Ühes kaltsukas proovisin mitut poolpikka püksipaari jalga aga ükski ei sobinud liiga hästi. Ei maininud seda Irenele aga järgmisel päeval tuli ta poest tagasi ja küsis, et kas mulle sellises pikkuses püksid meeldivad ning ulatas mulle paari poolpikki pükse :D Ütles, et oli neid poes eriti odava hinnaga näinud ja pidi ära ostma. Jõulukingituste seas oli ka Austraalia lipu pildiga rannalina, mida olin mitmes poes näppinud ja polnud veel ära ostnud. Tuleb välja, et Irene oskab mõtteid lugeda :)
Jõululaupäeva veetsime Franki pool. Tal olid veel ta vend ja üks poegadest ja veidi sõpru külas. Luuletusi ja laule esitama ei pidanud, kõik vahetasid niisama kingitusi. Pühadele kohaselt oli laud lookas aga mu ema toidulauale jäi see ikka kõvasti alla. Pärast õhtusöögi lõppu tundsin suisa, et üks vorst mahuks veel.
Kõige suuremat elevust tekitas Frankile kingitud raadio teel juhitav pisike vilkuv helikopter. Seda oli väga raske kontrollida nii, et kogu õhtusöögijärgne aeg kulus sellele, et poisid üritasid veidigi selle juhtimisele pihta saada. Enamasti lõpetas koperdis miskipärast pliidi all.
Hommikul ei töödanud sellel enam üks propeller, kuna Irene oli ka selle juhtimist katsetanud.
Koeri oli peaaegu sama palju kui inimesi
Kingitused
No comments:
Post a Comment